Üks minu jaoks oluline foto

Sel fotol on minu tütar Niika siis, kui ta oli 2,5-aastane. See pilt on mulle väga tähtis. Ehk on tütre pilgus enamus sellest, millest tahaksin rääkida oma esimesest kolmest aastast Eestis. Selles fotos on lugu suure teekonna raskest etapist, karmidest katsumustest.

Foto on tehtud Venemaal päeval, mil ta tutvus oma vanavanaemaga Pihkvas. Suvel ületas Niika esimest korda Vene piiri ja sõitis nii kaugele ilma emata. See oli meie pere elus ühe raske etapi lõpp. Niika kasvas suureks, tugevnes ja saab nüüd oma arengus eakaaslastega konkureerida. Ma ei ole veel teile öelnud, et ta sündis kolm kuud enne tähtaega. Mu vanem poeg sai targemaks, lõpetas esimese kursuse Tallinna Mehhaanikakoolis ja leidis endale hea töökoha pealinnas. Mu noorem poeg aga oli sel ajal peaaegu aastane ja tema sai endale otseses mõttes jalad alla. Paljud ebameeldivad ja ärevad hetked jäid minevikku ja kuidagi kohe läks meel heaks ja rahulikuks. Ja veel sai mulle selgeks, et mu tütar on väga ilus laps.

See foto on ainuke selles näituse osas, mis pole minu tehtud. Foto autor on tuntud inimene Venemaal:  filantroop, ühiskonnategelanе, kirjastaja ja poliitik Lev Schlossberg. Mul on hea meel, et meie perede vahel on nii soojad ja sõbralikud suhted. Kui Lev käib meil Tartus külas, räägib ta sageli, et Niika on meie pere tõeline ime.

Ilmselt see ongi nõnda. Praegu on raske uskuda, et Niika sündis kehamassiga 808 grammi. Ning kui ma kaks päeva peale sündi ta kätte võtsin, siis ta kaalus vaid 730 grammi. Need on uskumatud arvud. Lausa kosmilised.

Minu jaoks on Niika sünnilugu hümn eesti meditsiinile ja lõpmatud tänusõnad Tartu Ülikooli kliinikumile. Ja muidugi minu naisele Juliale – kui hirmus mul ka ei olnud, tema pole mitte kunagi kahelnud, et Niikal saab kõik korda. Püha emalik usk paremasse. Niika on uus tartlane, päästetud üliprofessionaalsete arstide poolt ja veel üks Eesti kodanik meie peres. Sel fotol, tütre pilgus näen ma raskete olude ületamise lugu, lootust paremale ja Eesti noore tulevikupalet. Ja armastust. Hästi palju hellust ja armastust.

 

EN

My daughter Niika is 2.5 years old in this photograph. This photo is very important to me. Maybe everything I would like to talk about my three years in Estonia is in my daughter’s eyes. It is a story of a great journey, struggles and challenges.

This photo was taken in Russia on the day she met her great grandmother in Pskov. During the summer Niika crossed the Russian border for the first time and for the first time she was so far from her mother. It was the end of a difficult era in our lives. Niika has grown strong and can now compete in her development with her peers. I haven’t told yet that she was 3 months premature. My first son got wiser, finished his first year in Mechanical School of Tallinn and found a great job in the capital. My youngest son was almost a year old back then and he literally just got on his feet. Many uncomfortable and anxious times were over and I was feeling good and relaxed. Also it occurred to me, that my daughter is very beautiful.

This photo is the only one from my part of the exhibition, that I haven’t taken myself. The author of this photo is a well-known person from Russia: philanthropist, politician and publisher Lev Schlossberg. Every time he visits us in Tartu, he tells that Niika is the real miracle of our family.

I suppose it is true. Right now it is hard to believe that Niika only weighed 808 grams when she was born. And when I took her into my arms two days later, she only weighed 730 grams. These numbers are unbelievable. Even cosmic.

For me, the story of Niika’s birth is a hymn for Estonian medicine filled with my gratitude towards Tartu University Hospital. And of course towards my wife Julia, as terrified as I was, she never doubted that our daughter is going to be fine. The holy belief of a mother.  Niika is a new citizen of Tartu who was saved by the professional doctors and she is also an Estonian citizen. In this photo and in my daughters eyes, I see the story of overcoming hardship, a hope for a better tomorrow and the future of young Estonia. And love. A lot of tenderness and love.  

Оставить комментарий

Ваш e-mail не будет опубликован. Обязательные поля помечены *