Elan Eestis

Автор: Danya Novikov

  • Kes ma olen ja kellele on seda blogi vaja? / Кто я, и зачем нужен этот блог?

    Kes ma olen ja kellele on seda blogi vaja? / Кто я, и зачем нужен этот блог?

    Seda blogi on vaja mulle. Mulle meeldib kirjutada häid tekste igasugustele teemadele. Varem ma töötasin ajakirjanduses, erinevates toredates väljaannetes, ja kirjutasin iga päev häid tekste. Mõnikord tekstid tulid välja hästi vaid väga hästi. Vahel lausa super, vahel keskmiselt … Kuid halva kvaliteediga tekste pole ma kunagi kirjutanud, isegi kui tegu oli reklaamtekstiga või mis veelgi hullem, pidin kirjutama sellest kuidas gubernaator linnufarmi külastas. Mul pole häbi ühestki nendest tekstidest. Nad on kõik ägedad.

    Kes ma olen. Olen 43 aastat noor mees. Õpetaja ja haridustehnoloog. Lasterikas isa. Kuni 2015. aastani  elasin Venemaal, Pihkvas ja Moskvas. Ühiskonnategelane heategevuse alal. Filantroop. Samas ka misantroop ja mõnikord sotsiopaat. Ajakirjanik 15 a. staažiga, toimetaja, vaatleja. Ja veel palju muud — siin saab lugeda rohkem.

    Kolm viimast aastat polnud mul aga mahti heade tekstide jaoks. Välismaale kolimine, kahe lapse sünd, keeleõpe ja hea töökoha otsimine — probleeme oli palju, vaba aega polnud üldse. Praegu on vaba ajaga veelgi hullem, kuid hakkas tekkima mingi rütm, ajajuhtimise alged. Ja kuna nüüd aeg-ajalt kirjutan mõnda rea Facebookis, tahaksin, et need read ei kaoks igaveste teadete meres, vaid oleksid kättesaadavad minu omast blogist. Näiteks niisugusest kui seesama.

    Vaatame mis sellest välja tuleb. Arvatavasti siin saab näha ka palju fotosid. Mulle meeldib pildistada. Ja ma julgen arvata, et oskan seda teha. Eelistan dokumentaalfotograafiat ja fotoreportaaže, neis on liikumist ja lugusid.

    Noh, valmis?

    Läksime!

     

    Этот блог нужен мне. Я люблю писать хорошие тексты на самые разные темы. Раньше я работал в нескольких замечательных СМИ, и писал хорошие тексты каждый день. Иногда тексты выходили не хорошие, а очень хорошие. Иногда просто суперские тексты выходили, а порой – средней степени офигенности. Но плохих текстов я не писал никогда, даже если текст был рекламный, или того хуже – о поездке губернатора на птицеферму. Мне ни за один текст не стыдно. Они все классные.

    Кто я такой. Мужчина, 43 года. Многодетный отец. Образовательный технолог. Общественный деятель в сфере благотворительности. Эксперт в области сиротства и семейного устройства. Филантроп, а также циничный мизантроп и социопат. До переезда в Эстонию жил в РФ — в Пскове и в Москве. Журналист с 20-летним стажем, редактор, обозреватель. И много чего ещё – вот тут можно почитать подробнее.

    Последние три года мне было не до хороших текстов. Переезд в другую страну, рождение двух малышей, изучение языка и поиск хорошей работы – проблем было много, а свободного времени вообще не было. Сейчас со временем стало еще хуже, но начал появляться какой-то ритм, зачатки тайм-менеджмента. А поскольку я теперь нет-нет, да и нагоняю строки где-нибудь в Фейсбуке, то хочется, чтобы эти строки не тонули в пучине ленты уведомлений, а были доступны в моем собственном журнале. Вот в таком, например, как этот.

    Посмотрим, что выйдет. Наверное, здесь будет и много фотографий. Я люблю фотографировать. И, смею надеяться, даже умею это делать. Предпочитаю жанровые и репортажные снимки. В них есть и движение, и истории.

    Ну, всё?

    Поехали.

  • Üks minu jaoks oluline foto

    Üks minu jaoks oluline foto

    Sel fotol on minu tütar Niika siis, kui ta oli 2,5-aastane. See pilt on mulle väga tähtis. Ehk on tütre pilgus enamus sellest, millest tahaksin rääkida oma esimesest kolmest aastast Eestis. Selles fotos on lugu suure teekonna raskest etapist, karmidest katsumustest.

    Foto on tehtud Venemaal päeval, mil ta tutvus oma vanavanaemaga Pihkvas. Suvel ületas Niika esimest korda Vene piiri ja sõitis nii kaugele ilma emata. See oli meie pere elus ühe raske etapi lõpp. Niika kasvas suureks, tugevnes ja saab nüüd oma arengus eakaaslastega konkureerida. Ma ei ole veel teile öelnud, et ta sündis kolm kuud enne tähtaega. Mu vanem poeg sai targemaks, lõpetas esimese kursuse Tallinna Mehhaanikakoolis ja leidis endale hea töökoha pealinnas. Mu noorem poeg aga oli sel ajal peaaegu aastane ja tema sai endale otseses mõttes jalad alla. Paljud ebameeldivad ja ärevad hetked jäid minevikku ja kuidagi kohe läks meel heaks ja rahulikuks. Ja veel sai mulle selgeks, et mu tütar on väga ilus laps.

    See foto on ainuke selles näituse osas, mis pole minu tehtud. Foto autor on tuntud inimene Venemaal:  filantroop, ühiskonnategelanе, kirjastaja ja poliitik Lev Schlossberg. Mul on hea meel, et meie perede vahel on nii soojad ja sõbralikud suhted. Kui Lev käib meil Tartus külas, räägib ta sageli, et Niika on meie pere tõeline ime.

    Ilmselt see ongi nõnda. Praegu on raske uskuda, et Niika sündis kehamassiga 808 grammi. Ning kui ma kaks päeva peale sündi ta kätte võtsin, siis ta kaalus vaid 730 grammi. Need on uskumatud arvud. Lausa kosmilised.

    Minu jaoks on Niika sünnilugu hümn eesti meditsiinile ja lõpmatud tänusõnad Tartu Ülikooli kliinikumile. Ja muidugi minu naisele Juliale – kui hirmus mul ka ei olnud, tema pole mitte kunagi kahelnud, et Niikal saab kõik korda. Püha emalik usk paremasse. Niika on uus tartlane, päästetud üliprofessionaalsete arstide poolt ja veel üks Eesti kodanik meie peres. Sel fotol, tütre pilgus näen ma raskete olude ületamise lugu, lootust paremale ja Eesti noore tulevikupalet. Ja armastust. Hästi palju hellust ja armastust.

     

    EN

    My daughter Niika is 2.5 years old in this photograph. This photo is very important to me. Maybe everything I would like to talk about my three years in Estonia is in my daughter’s eyes. It is a story of a great journey, struggles and challenges.

    This photo was taken in Russia on the day she met her great grandmother in Pskov. During the summer Niika crossed the Russian border for the first time and for the first time she was so far from her mother. It was the end of a difficult era in our lives. Niika has grown strong and can now compete in her development with her peers. I haven’t told yet that she was 3 months premature. My first son got wiser, finished his first year in Mechanical School of Tallinn and found a great job in the capital. My youngest son was almost a year old back then and he literally just got on his feet. Many uncomfortable and anxious times were over and I was feeling good and relaxed. Also it occurred to me, that my daughter is very beautiful.

    This photo is the only one from my part of the exhibition, that I haven’t taken myself. The author of this photo is a well-known person from Russia: philanthropist, politician and publisher Lev Schlossberg. Every time he visits us in Tartu, he tells that Niika is the real miracle of our family.

    I suppose it is true. Right now it is hard to believe that Niika only weighed 808 grams when she was born. And when I took her into my arms two days later, she only weighed 730 grams. These numbers are unbelievable. Even cosmic.

    For me, the story of Niika’s birth is a hymn for Estonian medicine filled with my gratitude towards Tartu University Hospital. And of course towards my wife Julia, as terrified as I was, she never doubted that our daughter is going to be fine. The holy belief of a mother.  Niika is a new citizen of Tartu who was saved by the professional doctors and she is also an Estonian citizen. In this photo and in my daughters eyes, I see the story of overcoming hardship, a hope for a better tomorrow and the future of young Estonia. And love. A lot of tenderness and love.  

  • Exhibition «Estonia in our hearts»

    15. novembrist kuni 17. veebruarini Eesti Rahva Muuseumis on avatud näitus sellest, kuidas mina ja veel seitse sisserändajat kolmelt mandrilt hakkasid Eestis elama.

    Miks otsustasin näitusel osaleda?
    Minu näituse osa jutustab noorest perest, mis on kujunenud üheaegselt nii Eestis kui Venemaal. See on lugu lastest, kes on sündinud ja kasvavad siin, kuigi nad võisid sündida ja kasvada ka Venemaal. Kuid me tegime oma valiku Eesti kasuks. See oli hea valik, sest et siin on väga mugav kasvatada lapsi. Raske on aga see, et mehele, kes peab oma pere ülal pidama, on vaja nii kiiresti kui võimalik uute keskkonda integreeruda. Sellest raskest teekonnast ma tahangi rääkida.

    Kas miski põhjustas kultuurilise šoki Eestis? Mis see oli?
    Eestis kõik laulavad. Absoluutselt kõik! Ja igal pool. Laulab minu naine, laulab minu ämm, ja neid vaadates, ka minu lapsed, kes ei oska veel rääkidagi. See on sarnane Springfieldi linnaga Simpsonitest ja see on tõeline kultuuri šokk minu jaoks.

    Mida ma soovitan teistele Välismaalastele?
    Kolm asja. Esiteks ilm. See muutub Vormel-ühe boliidide kiirusega! Kui taevas on pilves, ei ole vaja muretseda: kahekümne minuti pärast paistab päike ja kõik on ilus. Kuid ei maksa ka kuumuse üle liiga rõõmustada: kõik võib hetke pealt muutuda!
    Teiseks, ärge kartke paljaid inimesi rannas või saunas. Siin on see suht normi piires, selline skandinaavlaslik puhkuse stiil.
    Kolmandaks: ärge kartke eesti keelt! Kõiki hirmutatakse, et eesti keeles on neliteist käänet, kuid tegelikkuses see pole raske. Ja keel on hästi ilus — meenutab maagilisi loitse Harry Potteri raamatutest.