15. novembrist kuni 17. veebruarini Eesti Rahva Muuseumis on avatud näitus sellest, kuidas mina ja veel seitse sisserändajat kolmelt mandrilt hakkasid Eestis elama.
Miks otsustasin näitusel osaleda?
Minu näituse osa jutustab noorest perest, mis on kujunenud üheaegselt nii Eestis kui Venemaal. See on lugu lastest, kes on sündinud ja kasvavad siin, kuigi nad võisid sündida ja kasvada ka Venemaal. Kuid me tegime oma valiku Eesti kasuks. See oli hea valik, sest et siin on väga mugav kasvatada lapsi. Raske on aga see, et mehele, kes peab oma pere ülal pidama, on vaja nii kiiresti kui võimalik uute keskkonda integreeruda. Sellest raskest teekonnast ma tahangi rääkida.
Kas miski põhjustas kultuurilise šoki Eestis? Mis see oli?
Eestis kõik laulavad. Absoluutselt kõik! Ja igal pool. Laulab minu naine, laulab minu ämm, ja neid vaadates, ka minu lapsed, kes ei oska veel rääkidagi. See on sarnane Springfieldi linnaga Simpsonitest ja see on tõeline kultuuri šokk minu jaoks.
Mida ma soovitan teistele Välismaalastele?
Kolm asja. Esiteks ilm. See muutub Vormel-ühe boliidide kiirusega! Kui taevas on pilves, ei ole vaja muretseda: kahekümne minuti pärast paistab päike ja kõik on ilus. Kuid ei maksa ka kuumuse üle liiga rõõmustada: kõik võib hetke pealt muutuda!
Teiseks, ärge kartke paljaid inimesi rannas või saunas. Siin on see suht normi piires, selline skandinaavlaslik puhkuse stiil.
Kolmandaks: ärge kartke eesti keelt! Kõiki hirmutatakse, et eesti keeles on neliteist käänet, kuid tegelikkuses see pole raske. Ja keel on hästi ilus — meenutab maagilisi loitse Harry Potteri raamatutest.
Добавить комментарий